Tunnistused

Minu pere ei ole kristlik ja alguses ei olnud mina ka. Selle tõttu hakkasin otsima huvi ja mõtet maailmast, kuid see ei mõjunud mulle hästi. Sattusin valesse seltskonda ja sellega kaasnesid ka valed harjumused.

Ühel hetkel avastasin enda jaoks jõutõstmise ja sealtkaudu kohtasin inimesi, kes suunasid mind Jumala poole. Minus kasvas soov Jumalat tundma õppida ning hakkasin käima kirikus ja tundsin, et olen õigel teel. Kuid üsna kiiresti hakkas kõik lagunema. Tekkisid konfliktid inimestega, mu isa sattus kriitilisse seisundisse ja viidi haiglasse. Samal ajal visati meie jõutõstmise tiim treeningsaalist välja täiesti põhjendamatul põhjusel.

Kõik tundus lootusetu. Mul tekkisid unetud ööd, ärevus ja isegi mõtted enesetapust. Iga öö oli vaimselt väga raske ja ma tundsin, et ei jaksa enam. Ühel hommikul, enne kooli, istusin voodi äärel ja ütlesin Jumalale: „Ma ei suuda enam nende mõtetega elada, ma annan need Sulle.”

Pärast seda sain ma aru, et mu elu ei kuulu mulle, vaid Jumalale. Ma sain aru, et mul oli vaja päästjat- ja see Päästja on Jeesus Kristus. 1.Joh 5:12 räägib:,Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu.” 

Peale seda tundsin, et pean saama veega ristitud, sest tahtsin tunnistada enda uut elu Jeesuses. Gaalatia kiri 2:20 ütleb:,,Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese annud minu eest.” 

Nüüd saan ma igapäevaselt üles ärgata ja tänada Teda selle eest, et Ta suri ristil meie pattude jaoks. Selle jaoks, et mina saaks osa Tema armust ja sellest, milline on päris elu meie Loojas.